Tänavu läheb teisiti (Maeve Binchy, 1996)

Tõlgitud inglise keelest (Tiina Kanarbik, 2008). Adapteeritud (2011).

Ethel mõtles, kas sel on midagi tegemist tema nimega. Näis, et peale kuulsa poplaulja Ethel Mermani ei olnud palju jõulisi Etheleid, ning ta ei tundud ühtki Ethelit, kes oleks ise oma elu kamandanud.

Igal juhul, isegi kui küsimus pole infantiilses nimes, ei saa üks naine üleöö muutuda. Ainult filmis kutsuks kolme lapsega abielus naine ootamatult kokku perekonna koosoleku ja ütleks, et sel aastal ta ei taha pärast töölt kojutulekut majapidamist korrastada, ei taha jõuludekoratsioone osta ja neid üles panna ning jõulukaarte otsida, kirjutada ja postitada.

Teda, kes oli kunagi toiduvalmistamist armastanud, kellele oli meeldinud, kui pere tema poole vaatas, oodates, et neid toidetaks, irriteeris nüüd isegi mõte sellest, mis näis ülejäänud maailmale jõulude tähendust väljendavat.

Aga mingit suurt stseeni ei tule. Mis mõtet on ruineerida kõigi teiste jõulud loenguga sellest, kui isekad nad kõik on? Ethelil oli väga selge õiglustunne. Selle, et tema abikaasa köögis mitte midagi ei teinud, oli osalt põhjustanud Ethel ise. Algusest peale oleks ta pidanud võtma hoiaku, et mees abistab teda toidu valmistamisel, pidama seda aksioomiks, seisma naeratades ja ootama, et ta appi tuleks. Aga kakskümmend viis aastat tagasi naised seda ei teinud. Noored naised saatsid oma noored abikaasad köögist minema, tagasi kamina ja õhtuse ajalehe juurde. Nad kõik olid tol ajal väikesed supernaised. Polnud õiglane neljakümneselt mängureegleid muuta.

Õiglasem polnud ka hakata protestima Theresa, Briani ja Seani vastu. Neile lastele oli algusest peale räägitud, et nende peamine ülesanne on õppimine. Ethel oli taldrikud ja lusikad pärast õhtusööki alati ära pesnud, et vabastada neile laud kodutööde tegemiseks, ülikooliesseede kirjutamiseks või arvuti tundmaõppimiseks. Mis ta siis nüüd kritiseerib?

Ja kõik kolleegid, kes teadsid, et tal on majas kaks noormeest, kes elavad omal tahtel vanemate juures, leidsid, et see on fantastiline. Teiste kahekümne kolme ja kahekümne kahe aastased lapsed tahtsid kodust minema saada. Teised naised, kellel olid peres üheksateistaastased preilid, ütlesid, et neil käib kodus lõpmatu palumine, et tahaks elada ühetoalises korteris või kommuunis. Öeldi, et Ethelil on väga hästi läinud, ja nii see tõesti oli. Tema oli esimene, kes ütles, et nähtavasti on fortuuna tema poolel.

Kuni käesoleva aastani. Nüüd ta tundis, et see kõik ei ole õiglane.

Sel aastal — esimest korda — ei oodanud ta jõule. Sel aastal ta mõtles: planeerimine, töö, probleemid... Ja ta sai aru, et asi pole seda väärt.

Ta ei teinud mitte midagi. Ta ei ostnud jõulupuud, ta ei pannud jõululampe üles. Ta saatis kuus kaarti inimestele, kellele seda tõesti tarvis oli. Ei olnud närvilisi dispuute singi küpsetamise ajast, nii nagu teistel aastatel. Ei olnud nimekirju, ei olnud hilisõhtusi poeskäike. Ta tuli õhtul pärast tööd koju, tegi õhtusöögi, pesi nõud ning istus ja vaatas televiisorit.

Lõpuks nad märkasid.

„Millal sa jõulupuu tood, Ethel?“ küsis ta mees heatahtlikult.

„Jõulupuu?“ Ta vaatas meest apaatselt, nagu oleks tegemist kummalise Skandinaavia traditsiooniga, mis ei ole Iirimaale jõudnud.

„Sel aastal toob Sean puu,“ ütles mees, vaadates paljuütlevalt Sean'i poole.

„Kas rosinapirukad on juba valmis?“ küsis Brian.

Ethel naeratas äraolevalt.

„Valmis?“ küsis ta.

„Valmis, noh, küpsetatud. Tead küll, karpides, nagu alati.“

„Ma olen kindel, et poes on neid küllaga,“ ütles Ethel.

Sellel teemal enam ei räägitud.

Järgmisel päeval ütles Theresa teistele, et kuskil ei ole kalkunit ja tellitud ka pole. Ja Ethel keskendus televiisori vaatamisele, et ta ei kuuleks perekonna debatti, mis toimus, nagu ta teadis, köögis.

Nad tulid väga ametlikult tema juurde. Nagu ametiühingu delegatsioon, kes tuleb trepist üles arbitraaži ette. Või inimesed, kes annavad saatkonnas protestikirja üle.

„Tänavu läheb kõik teisiti, Ethel,“ ütles tema abikaasa. „Me saame aru, et me ei ole omalt poolt midagi teinud. Ei, ära eita seda, me kõik oleme selle läbi arutanud ja sellel aastal sa näed, et läheb teisiti.“

„Me peseme pärast jõuluõhtusööki nõud,“ ütles Sean. „Ja pärast paneme kõik kingipaberid ära,“ ütles Brian. „Ja mina panen tordile suhkruglasuuri peale, kui sa oled selle valmis teinud. See tähendab pärast mandliglasuuri peale panemist,“ ütles Theresa.

Ethel vaatas neid kõiki, meeldiva naeratusega nagu alati.

„See oleks väga meeldiv,“ ütles ta. Ta rääkis kuidagi äraolevalt. Ta teadis, et nad tahavad rohkemat. Nad tahtsid, et ta suure entusiasmiga sekundipealt tegutsema hakkaks ning kuulutaks, et nüüd, teades, et igaüks teeb ühe koduse töökese, töötab ta kahekordse energiaga. Siuh-säuh, niuh-näuh. Aga tal ei olnud jõudu, ta tahtis, et nad sellest enam ei räägiks.

Mees paitas ta kätt.

„Need ei ole ainult sõnad, Ethel. Meil on väga konkreetsed plaanid ja need saavad alguse enne jõule. Tegelikult homme. Nii et ära mõnda aega kööki tule, me tahame oma mõttevahetusega lõpule jõuda.“

Nad kõik kogunesid uuesti kööki. Ta kuulis, kuidas nad pomisesid ja plaane tegid. Nad püüdsid nii väga kompenseerida aastaid, millal nad ei märganud. Jah, muud midagi see ei olnudki. Lihtsalt ei märgatud, kui palju ta töötas.

Neile ei olnud pähe tulnudki, kui ebaõiglane on situatsioon, kus viis inimest väljub hommikul kodust, et tööle minna, aga üks hoiab peale selle veel ka kodu korras.

Jah, ta oleks võinud oma töö alati üles öelda ning täiskohaga koduperenaine olla. Aga see mõte tundus idiootlik. Nad kõik kogusid raha pangaarvele, nii et tegelikult nad talle palju ei andnud, ning nad olid tema oma lapsed. Nende käest ei saanud ju küsida tegelikku summat, mis kulus toidu ja majapidamise peale.

Tema polnud näidanud ja nemad polnud näinud, kui palju ta töötas ja kui raske tal oli. Noh, nüüd nad teavad. Võib-olla oligi hea, et ta oli olnud väheke osavõtmatu, kuigi see polnud nii mõeldud.

Järgmisel hommikul küsisid nad, mis ajal ta töölt tuleb.

„Noh, nagu iga päev, poole seitsme ringis,“ ütles ta.

„Kas sa võiksid tulla pool kaheksa?“ küsisid nad.

Võis küll, ta võis juua klaasikese oma sõbranna Mairega. Mairega, kes ütles, et Ethel on oma perekonnale nagu jalamatt. Väga hea oleks Mairele rääkida, et ta ei saa koju minna, sest perekond teeb tema eest ära kõik jõuluettevalmistused.

„Sa võid alati kaubahalli minna,“ ütles Theresa.

Ethelile oli see ootamatu. „Kas ma pean midagi ostma?“ Ta oli arvanud, et nad olid ostud juba organiseerinud.

Ta nägi, kuidas Brian ja Sean õele märke teevad.

„See tähendab, tee, mis sulle meeldib,“ ütles Theresa.

„Pidage silmas, et foolium võib lõppeda,“ ütles Ethel. Kui nad hakkavad kõike küpsetama, siis oleks tragöödia, kui neil midagi ootamatult lõpeks.

„Foolium?“ Nad vaatasid teda, saamata aru, millest ta räägib.

„Võib-olla ma tulen enne seitset tagasi ja abistan teid väheke...“

Talle vastati kooris eitusega.

Keegi ei tahtnud seda. Ei, ta pidi hiljem tulema. Jõuludeni oli neli päeva, need jõulud tulevad täiesti teistsugused kui eelmistel aastatel, oota vaid — aga ta ei võinud kodus olla.

Nad kõik läksid tööle või ülikooli.

Ta märkas, et uus režiim ei kaasanud oma taldrikute pesemist, aga Ethel ütles endale, et ei maksa närveerida viie tassi ja alustassi ning lusikate pesemise pärast. Ta tahtis jätta köögi ideaalsesse korda nende ja kõige selle tarvis, mida nad seal teevad.

Ta nägi, et nad ei olnud kokaraamatuid välja võtnud. Ta jätab need lauale, koos kõigi nende kokandusartiklitega, mis ta on ajalehtedest leidnud ja kõrvale pannud.

Mairel oli hea meel kutse üle minna pärast tööd üht klaasikest jooma. „Mis juhtus? Kas nad kõik sõitsid ilma sinuta Bahama saartele või mis?“ küsis ta.

Ethel naeris — abielu üle ironiseerimine oli täiesti Maire moodi.

Joonud enne kojuminekut kaks viskit, millega ta polnud harjunud, tuli Ethel koju.

„Ma olen tagasi,“ ütles ta. „Kas ma võin kööki tulla?“

Nad seisid seal, oodates tema reaktsiooni. Ethel oli täis armastust nende vastu. Sel ajal kui tema oli olnud väljas, joonud viskit, rääkides Mairega uue kontori planeeringust, olid nemad töötanud nagu madrused. Maire pidi minema tagasi oma tühja korterisse, samas kui Ethelil oli perekond, kes oli öelnud, et asjad lähevad sel aastal teisiti.

Enne ei olnud nad talle kunagi sürpriisi valmistanud. See tegi asja veelgi paremaks. Igal aastal oli ta mehelt saanud paar rahatähte, et ta endale midagi stiilset ostaks. Kaardid lastelt. Ning jõuludeks panid nad rahad kokku ja ostsid talle midagi majapidamises tarvilikku. Eelmisel aastal oli see olnud tordiprits. Üle-eelmisel aastal oli see olnud boileri isolatsioon.

Kuidas võis ta teada, et nad muutuvad?

Nad vaatasid teda ja ootasid kõik tema reageeringut. Nad tahtsid, et talle meeldiks see, mida nad olid teinud.

Ta lootis, et nad leidsid sukaadi — see oli ühes kartongkarbis, kuhu polnud eriti midagi peale märgitud, aga isegi kui nad ei olnud seda leidnud, ei ütle ta midagi.

Ta vaatas köögis ringi. Polnud märkigi, et midagi oleks küpsetatud, mikserdatud või valmistatud.

Ning ikka vaatasid nad talle näkku, täis ootust.

Ta järgis nende silmi. Ainukese töölaua, mis oli küllaldaselt pikk ja lai, võttis enda alla suur televiisor.

Selle peal seisis siseantenn, mis tähendas, et nüüdsest on selle taga olevat kappi raske kasutada.

Sean pani televiisori käima elegantse žestiga nagu tsirkusedirektor.

Televiisor oli mustvalge.

„Öeldakse, et see on tõesti vanematele silmadele kasulikum,“ kommenteeris Theresa.

„Ja sul ei ole niikuinii tarvis rohkem kui esimest kanalit, isegi kui teised oleksid olemas,“ ütles Brian.

„Ma ütlesin, et tänavused jõulud tulevad teistsugused.“ Abikaasa saatis tema poole optimistliku naeratuse.

Nüüdsest peale saab ta televiisorit vaadata nagu kõik ülejäänud, ta on sama informeeritud ja käib ajaga kaasas, ei tunne end kõrvalejäetuna lihtsalt sellepärast, et peab köögis olema.

Nad seisid kõik tema ümber — hea tahte ring. Nad tahtsid tema head meeleolu näha. Ta kuulis nende sõnu nagu läbi vati. Sean oli tundnud meest, kes remontis televiisoreid, Paps oli raha andnud, Brian oli televiisori kellegi suure autoga ära toonud. Theresa oli ostnud stepsli ja selle ise üles pannud.

Etheli aastatepikkune treening võimaldas teha sobiva näo. Miimika autopiloot hakkas tööle, silmad väljendasid sürpriisi ja eufooriat.

Treenitult nagu tantsijanna tegi ta žeste, mida nad ootasid. Tema käsi tõusis nagu robot, et paitada odioosset televiisorit, mis võttis enda alla suurema osa köögilauast.

Nad läksid tagasi — ootama, et ta neile õhtusööki valmistaks. Neil oli hea meel, et nad olid ostnud talle kingituse, mis muudab kõik. Samal ajal hakkas Ethel köögis tööle.

Ta kuulis peas nende sõnu, mis ütlesid, et need jõulud tulevad teistsugused.

Neil oli õigus, teine tunne oli küll, aga kindlasti ei saanud seda kanda idiootliku kingituse arvele, mis näitas, et nad tahtsid ta alatiseks kööki neile süüa valmistama jätta.

Kui ta vorste valmis pani ja tomateid pesi, sai see talle selgeks. Nad olid esimest korda midagi tema jaoks teinud — mitte midagi niisugust, mida ta tahtis, vaid lihtsalt midagi — ja miks? Sest ta oli mossitanud. Ethel ei olnud planeerinud mossitada, aga see oli nimelt see, mida teised naised olid teinud aastaid. Naised, kes olid mossitanud ning nõudnud, et neid hinnataks. Jättes jõuluettevalmistused tegemata, oli ta nende reageeringu välja kutsunud.

Nii, mida saaks veel teha?

Ta pani krabiseva, ebakvaliteetse pildiga televiisori käima ja vaatas huviga. See oli algus. On selge, et ta peab aeglaselt tegutsema. Eluaegse teenimise järel ei saa korrapealt täispööret teha. Kui nähakse, et ta nüüd resoluutselt vastu hakkab, võidakse arvata, et see tuleb närvidest ning seda juhtumit võiks arutada mõne arstiga, kes kirjutab välja trankvilisaatorid. Päevapealt ta nende teenimist lõpetada ei saa. Seda peab tegema väga aeglaselt.

Ta vaatas, kuidas nad kõik värviteleviisori ümber kogunesid, kõigil hea meel, et Õige Asi sai tehtud ning õhtusöök on poole tunni pärast valmis. Nad ei kujutagi ette, kui teistmoodi hakkavad asjad nüüdsest peale tõepoolest minema.