Sada milligrammi (Maeve Binchy, 1996)

Tõlgitud inglise keelest (Tiina Kanarbik, 2008). Adapteeritud (2013).

Kui sa jääksid Heleni ema juurde märtsikuuni, hädaldaks ta ikka, et lahkud liiga kiiresti pärast jõule. Nad saabuvad pühapäeva õhtul ja lahkuvad neljapäeval. Neli ööd ema katuse all ja peaaegu neli tervet päeva. Sel aastal, nende kümnendatel jõuludel ema juures, väldivad nad kõiki eelmiste aastate probleeme. Sel aastal ei lase nad tõmmata end vaidlusse, mida nad võita ei saa.

Ja tegelikult polnudki midagi hullu. Need kümnendad jõulud olid palju paremad, kui ükski eelmistest. Oli neljapäeva hommik. Täna pidid nad ära sõitma. Sel aastal õnnitlevad nad end, et suutsid rahu säilitada.

„Ma teen tassi teed,“ ütles Helen voodist tõustes.

„Hea küll,“ vastas Nick.

Ema oli köögis. „Kas sa ei arva, et Nick peaks tõusma ja sulle teed tegema?“ Emast õhkus rahulolematust. Helen tuletas endale meelde, et tuleb ettevaatlik olla.

„Oh, me teeme seda kordamööda,“ ütles ta kergel toonil.

„Kas Nick lamab nüüd kodus terve päeva voodis? Kas ta ennast üldse riidesse paneb?“

Rahu, Helen. Naerata. „Oh, me tõuseme tavaliselt umbes samal ajal. Ühel päeval teen mina hommikusööki, teisel teeb tema.“

„Ma arvan, et Nick juba ootab, et kõik siin endale saaks. Ma nägin, kuidas ta seda kappi imetles. Selle eest saab hea hinna, ütles ta.“

„Ma arvan, et Nick püüdis sind rahustada, ema, sa ju ütlesid, et sul ei ole varandust. Nick näitas sulle, et sul on küll ilusat mööblit.“

„Mis näitaja tema ka on, arvestades seda, mida ta tegi. Mina talle küll millegi näitamise eest tänulik ei ole.“

„Sellest oleks kahju, ema.“ Heleni hääl oli metalne. Tavaliselt oli olnud tegemist vihjega. Nüüd öeldi otse välja.

„Ma mõtlen seda tõsiselt, Helen -- ta alandas sind ja mind. Pani inimesed siin meid haletsema. Ära arva, et keegi ei tea. Kõik teavad.“

„Ma ei arva, et see oleks minu või sinu alandamine, kui Nick on töötu. Tervel maal on inimesi töölt lahti lastud. Kõige hullem on see Nickile, ja meil veab, et meil on mingi sissetulek.“

„Ma ei mõtle ainult tööd. Ma mõtlen seda teist asja,“ ütles ema. Ning nüüd, kui see oli öeldud, tuli see teatavaks võtta.

„Jah?“ Viisakas, huvitatud, kuid ei reeda midagi.

„Ära jahhita, Helen, sa tead, mida ma silmas pean. Seda naist. Nicki naist.“

„Oh jaa, noh, see on nüüd möödas.“

„Mida sa sellega mõtled -- möödas? See ei ole nagu jõulud, et nüüd on ja siis on möödas. See ei ole nii lihtne.“

„Tegelikut on küll, ema, just nii lihtne see ongi.“

„Aga kuidas sa lased tal karistamatult pääseda? Kuidas sa kannatad teda enda juures, pärast seda... pärast seda kõike?“

„Nick ja mina oleme väga õnnelikud, me armastame teineteist, see lihtsalt juhtus. Kahju, et sellest teada saadi, aga mis parata.“

„Ja pärast kõike seda elate edasi, nagu poleks midagi juhtunud.“

„Milline on teine võimalus, ema? Ütle mulle. Mida muud ma sinu arust oleksin pidanud tegema? Mis sulle oleks meeldinud, ema, kui ma oleksin sinu käest küsinud?“

„Mulle oleks meeldinud, kui seda poleks kunagi juhtunud.“

„Mulle ka, mulle ka, ja ma arvan, et Nickile ka ja Virginiale ka. Aga see juhtus.“

„Kas tema nimi on Virginia?“

„Jah, see on tema nimi.“

„Jajah, Virginia.“

„Aga ütle mulle, ema. Mind huvitab nüüd, mida ma sinu arust oleksin pidanud tegema? Ta maha jätma? Püüdma abielu kehtetuks tunnistada? Mida?“

„Ära tõsta minu peale häält. Ma olen vaid su ema, kes tahab sulle kõige paremat.“

„Kui sa tahad mulle kõige paremat, siis jäta mu piinamine järele.“ Heleni silmad valgusid pisaraid täis. Ta läks teekandikuga trepist üles. „Ma rikkusin kõik ära,“ nuuksus ta Nickile, „viimasel hommikul rikkusin ma kõik ära.“

Mees pani Heleni pea oma õlale ja paitas teda, kuni nuuksumine järele jäi.

Helen teadis, et oleks olnud tore, kui keegi poleks Virginiast teada saanud. Ta oli teadnud algusest peale, aga polnud midagi öelnud. Ta mõtles, et see ei kesta kaua. Virginia oli noor, kena ja rumal ning töötas Nicki kontoris. Selliseid asju juhtus kogu aeg, väga harva lõhkusid need abielu.

Kaks aastat tagasi oli Nicki kontoris jõulupidu. Helen oli palunud tal ilma autota minna. Seal on kõik kohad taksosid täis. Nick oli lubanud, et kui ta on liiga purjus, jätab ta auto sinna ja läheb sellele järgmisel hommikul järele. Helen teadis, et mehe armulugu Virginiaga on lõppemas, ja ta polnud enam ammu nii õnnelik olnud.

Kell seitse oli Virginia Helenile helistanud, väga purjus ja nutune. Virginia oli palunud tal Nicki vastu jõulude ajal eriti kena olla, sest Nick on suurepärane inimene, tõepoolest suurepärane inimene. Pisut hiljem oli helistanud Nick, öeldes, et ta loodab, et keegi tüdrukutest pole helistanud ja rumalusi rääkinud. Helen ütles, et see kõik käib üle mõistuse, aga palun, ärgu ta ise koju sõitku. Nick oli öelnud, et peab selle rumala tüdruku koju viima, sest too teeb end lolliks.

Nick rääkis talle hiljem, et see sõit jääb talle meelde kogu eluks. Sõit, mitte avarii. Tema kõrval oli Virginia, kes nuuksus ja klammerdus ta külge, süda paha. Varem samal päeval oli ta Nickile rääkinud, et läheb kellegi teisega jõulupühadeks ära. Nüüd oli ta meelt muutnud. Nick keskendus sõidule ega vastanud. Virginia tõmbas meest käest ja auto kaldus vasakusse ritta, otse suurele veoautole ette.

Virginia kaotas kaks hammast ja murdis õlaluu. Nick kaotas kolmeks aastaks juhiload, firma kaotas auto. Virginia andis ajalehele intervjuu, öeldes, et tema väljavaated abielluda võivad olla näovigastuste tõttu vähenenud, ja vihjas armuloole abielumehega oma kontorist. Kusagil oli keegi, kes saatis selle intervjuu Heleni ema sõbrannale koos firma nime ja looga avariist ja kõigega, mida Heleni ema oleks selle kellegi arvates teadma pidanud. Kaks aastat oli emal õnnestunud sellest mitte rääkida, ainult vihjata. Aga sel hommikul oli see välja tulnud.

Alumiselt korruselt oli kuulda, kuidas Heleni ema mööbliga kolistas. See teatas niisama selgelt nagu trummipõrin džunglis, et ta on pahane ja närvis.

„Kui me ainult ei peaks siia tulema. Lihtsalt ühed jõulud kahekesi, koos Hitchcockiga,“ ütles Helen igatsevalt.

Nick pöördus ja vaatas talle otsa. „Me oleme sinu ema ees õnnelikku peret teeselnud. Me ei lase tal näha ühtki pragu. Me oleme tema jaoks nii vapra näo teinud. Me ei ole peatunud, et endalt küsida, kas see on päris või ei ole.“ Nick oli harva nii tõsiselt rääkinud.

„Me oleksime võinud lõputult analüüsida, mis juhtus ja miks, aga kas see oleks asja palju paremaks teinud?“

„See oleks võib-olla ausam olnud. Sa oleksid võib-olla tahtnud mind välja visata, aga ei saanud, sest me pidime kogu aeg sinu ema ees näitlema, teesklema, et meil on sajandi kõige õnnelikum abielu.“

„Noh, aga enamiku ajast ongi see olnud üsna hea abielu, kas pole?“ ütles Helen.

„Kas sa ütled seda tõsiselt või ütled sa seda oma ema kõrvadele?“

„Tõsiselt, aga kas sina ei arva nii?“

„Arvan küll, aga mina olen petis, töötu kaasa, purjus juht, mina ei ole see, kes võiks siin midagi paika panna.“

„Oh, Nick, ära ole naeruväärne, mis möödas, see möödas. Ma ütlesin seda juba hulk aega tagasi.“

Nick paistis väga rahul olevat. „Mingis mõttes tuleks sinu pahurat vana ema vägagi tänada. Ta ei lasknud meil enne mingeid otsuseid vastu võtta, kui praod on kinni kasvanud.“

Allkorrusel oli kolin valjenenud, et seda ikka kindlasti kuulda oleks. Nick ja Helen tõusid üles. Teised inimesed võib-olla tahtsid sellest surmani rääkida, aga nemad teadsid, et nägu, mida nad olid näidanud nõudlikule naisele allkorrusel, oli tõeline nägu, ning et pisut võltsi naeratust tuli neil näol hoida veel ainult neli tundi.